Aeg-ajalt tuleb Voxal vajadus kirjutada mõttetusi, stiilis: ma ju armastan teda, aga ma ei saa teda kätte. Aga täna ei ole selline päev...täna on eriline päev, kui isegi akna tagant mööda kolistavad autod tunduvad vaiksemad, vanemate toast kostuv norskamine tundub kui unelaul...öö on juba. Und on küll ja küllaga, aga mõtted ja uni on sassis, kui sassi kamminud hari. Täna öösel ma ei mõtle universumile, elule, miks me eksisteerime, mis on reaalsus...need tunduvad nii väiksed, madalad...ma olen hoopis sind mässinud suhtedraamasse, nagu hispaania seebikas (ma armastan ta venda, kes on hoopis minu vanaema)...ma ei mõtle sinust..oh ei, mitte mingil juhul...ma ei mäleta, milline sa välja nägid, ma ei mäleta meie viimast kohtumist, ma ei mäleta seda, mille poolest sa sis ikkagi nii eriline olid...ei ühtegi rida, ühtegi pilti..üksindust ma ka ei mäleta - alati on mu kõrval olnud keegi...sina olid ka...kaua olid...südames olid ka...pubeka tunne on...tuju tuleb, tuju läheb..nagu mingi rase naine, kes ühel hetkel tahab hapukurki ja teisel hetkel sütt...ma ei taha sütt...tahan lõket...tema südames, koos vanade piltidega, soovitavalt pruunikad, mitte totaalselt must-valged...nende ääred on põlenud, kõrbenud, tuhastunud...tuhastunud koos minuga - tema südames...ja ma jään magama